2.2 Euroopa naarits loodusesse - 2000

Naaritsate ettevalmistamine loodusesse laskmiseks
Ohustatud loomade keskuses peetavast tehispopulatsioonist valiti loomad välja järgmistest kaalutlustest lähtudes:

• Tehispopulatsioon on kogu naaritsa liigikaitselise tegevuse alus ning ka tagatis, et liiki saab taastada, kui ta täielikult loodusest hävineb. Seetõttu on loomade kasutamisel ja paigutamisel eelistatud tehispopulatsiooni vajadused ning loodusesse lahtilaskmiseks valitakse loomi vaid nende hulgast kes pole tehistingimuste tarbeks oma geneetiliste või muude näitajate poolest olulised.
• Nende hulgast tuleb valida kõige vähem omavahel suguluses olevad isendid
• Kuna emaste loomade reproduktiivne eluiga on lühike, siis tuleb loodusesse lasta võimalikult noori loomi, soovitavalt aasta või kahe aasta vanuseid isendeid.
• Sugude vahekord peab olema võrdne.
  

Kuna enamik naaritsaid Tallinna Loomaia Ohustatud Liikide Keskuses on esimest, teist või kolmandat põlve tehistingimustes üles kasvanud, siis võib arvata, et nende käitumine on neis mittelooduslikes tingimustes tugevasti muutunud. Seda arvamust on kinnitanud ka meie loomaaias läbi viidud uuringud.

Uuringud näitasid, et tehistingimustes kasvavad loomad:

• On erinevalt loodusest pärit isenditest peaaegu täielikult minetanud inimkartlikkuse (Foto 8).
• On looduses sündinud isenditest aeglasemad ja edutumad saakloomi (konnad, vähid, kalad, pisiimetajad jne.) tabama ja tapma.
• On osadel juhtudel, kui neil on puudunud võimalus, minetanud võime kasutada veekeskkonda ja ujuda (osadel juhtudel naaritsad isegi kartsid vett, teisted küll ujusid, kuid ei olnud võimelised sukelduma, et kala püüda).
• Ei karda oluliselt suuremaid kiskjaid.

Et võimalikult suurendada lahtilastavate loomade šanssi ellu jääda loodusliku keskkonnaga kohanemise perioodil, eeltreenisime me kõiki loomi.

Naaritsate loodusesse laskmine Hiiumaal aastal 2000
Naaritsate loodusesse taasasustamine on unikaalne ettevõtmine, kus on vähe varasematest ettevõtmistest üle võtta. Ainukeseks ja hoolikalt uuritud varasema kogemuse allikaks on meile olnud Ameerika Ühendriikides mustjalg-tuhkru taastamise projekt (http://www.ngpc.state.ne.us/wildlife/ferret.html). Paraku on siiski naaritsa bioloogia tunduvalt erinev mustjalgtuhkru bioloogiast ja viimase päästmiselt saadud kogemusi sai üle võtta ainult mööndustega.

Selleks et saada esialgset aimu, mida kujutab naaritsa loodusesse laskmine, viisime me aastal 2000 läbi kaks eksperimentaalset loodusesselaskmist. Lootsime saada vastuseid järgmistele küsimustele, mille põhjal otsustada edasise tegutsemise üle:

• Milline on loomade umbkaudne ellujäämus?
• Mis on surevuse põhjused?
• Milline aeg on loomade loodusesse laskmiseks parim - kas vara- või hilissuvi?
• Kui palju võtab aega loomade kohanemine looduslike tingimustega?
• Kuidas toimub loomade kohanemine looduslike tingimustega?
• Kui palju aega ja energiat võtab lahtilastud loomade raadiojälgimine?
• Milliseid konflikte võib esile tulla kohaliku elanikkonnaga?

Varasuvine naaritsate loodusesse laskmine
Ajavahemikus 28.- 30. juuni lasti paari-kolme kaupa lahti naaritsale sobivaisse elupaikadesse 9 naaritsat (4 isast ja 5 emast) . (Kaart lahtilaskmiskohtadega). Kõik loomade olid varustatud raadiosaatjatega ja nende asukoht tehti esimestel päevadel pärast lahtilaskmist kindlaks 2 korda päevas. Hiljem kuni ühe kuu möödumiseni kord päevas, teisel kuul üle päeva, kolmandal päeval igal kolmandal päeval ja seejärel kuni vaatluste lõpuni kord nädalas.

Hilissuvine naaritsate lahtilaskmine
Ajavahemikus 4.-5. september 2000 lasti paari-kolme kaupa lahti naaritsale sobivatesse elupaikadesse 8 looma (4 isast ja 4 emast). Loomade jälgimise protseduur oli sama kui varasuvisel lahtilaskmisel. Kaart lahtilaskmiskohtadega

Tulemused

• Loomade üldine käitumine: lahtilastud loomade järgisid üldplaanis samasugust käitumismudelit: esimesed paar päeva püsib looma lahtilaskmiskohas, seejärel alustab pikki rännakuid, mis sagedasti ületavad kümnekilomeetrised vahemaid päevas. Märkimisväärne, et selle perioodil loomad ei püsi vooluvee ääres, millest muidu looduslikud isendid harva lähevad kaugemale kui sada meetrit, vaid liiguvad läbi neile täielikult ebasobivate elupaikade sageli väga kaugel veekogudest. Seejärel, keskmiselt kuu aja möödudes jäävad püsima jõe või oja kallastel ja moodustavad seal oma kodupiirkonna. Siin on näiteks ühe looma liikumine pärast loodusesse laskmist (Vt. skeemi).
• Loodusega kohanemise aeg: esialgete tulemuste järgi võib väita, et keskmiselt kulub loomadel loodusega kohanemiseks kuu aega. Pärast selle perioodi möödumist ei registreeritud enam surmajuhtumeid ja loomad moodustasid enamvähem püsiva kodupiirkonna.
• Surma põhjused: registreeritud seitsmest surma juhtumist 5(+1?) olid põhjustatud teiste kiskjate poolt (oletatavast nugised või metsistunud kassid) ja üks inimese poolt (loom maha lastud). (Foto 9)
• Ellujäämus: kuna osade loomade raadiosaatjad osutusid mittekvaliteetseks, siis ei ole võimalik täpselt esitada ellujäämust vaatlusaja lõpuks (november 2000), vaid saame esitada vaid vahemiku: 24% - 60%. Seejuures varasuvel lahtilastud loomade ellujäämus jäi vahemikku 33%-77% ja hilissuvel lahtilastud loomade ellujäämus oli palju madalam: 22% - 37%. 2001. aasta alguses läbiviidud eluspüügi kestel tabatud kolm looma olid väga heas seisundis ja nende kehakaal oli märkimisväärselt tõusnud mis annab tunnistust nende heast käekäigust looduses.
• Vara- ja hilissuvise lahtilaskmise võrdlus näitas, et varasuvine osutus palju edukamaks.
• Põhiliseks potentsiaalseks konflikti allikaks osutusid paar looma, kes taludes käies ohustasid talunike kanu ja isegi kassipoegi. Need naaritsad said kinni püütud ja looduslikku maastikku uuesti lahti lastud. Andmete analüüs näitas, et taludesse minek oli paari isendi spetsiifiline käitumine ja teistel loomadel seda ei esinenud.